KKK

6.–7. eluaastaks räägib enamik lapsi puhtalt, oskab moodustada pikki lauseid ja jutustada, mis temaga juhtus. Iga laps liigub selle poole oma tempos: üks räägib lausetega kaheaastaselt, teine alles kolmeselt, ja mõlemad võivad olla täiesti eakohased.

Eesti keel on lapsele huvitav, aga mitte lihtne keel. Rõhk on alati sõna esimesel silbil — see on lapsele mugav. Keerulisemad on aga kolm vältet: laps peab kuulma ja hääldama vahet sõnades nagu kabi, kapi ja kappi. Lisaks on eesti keeles 14 käänet ja sõnad, mille tüvi muutub (tuba – toa, jalg – jala). Nende selgeks saamine võtab aega ja vead on alguses täiesti loomulikud.

Siin toodud vanused on umbkaudsed. 3–6-kuuline mahajäämus ei ole tavaliselt muretsemise põhjus. Kui aga laps jääb maha mitmes asjas korraga, tasub pöörduda logopeedi poole.

Kui laps kuuleb maast madalast kahte keelt, näiteks kodus vene ja lasteaias eesti keelt, on see normaalne ega kahjusta kõne arengut. Ühes keeles võib tal olla sõnu vähem kui ükskeelsel eakaaslasel, aga kahe keele peale kokku on neid sama palju või rohkem.

Esimene aasta: häälitsused ja esimesed sõnad

Esimesel aastal laps veel peaaegu ei räägi, kuid õpib kuulama, mõistma ja oma häält proovima.

• 0–2 kuud — nutt. Varsti hakkab ema eristama, kas laps nutab näljast, valust või märja mähkme pärast.
• 2–5 kuud — koogamine. Laps teeb pehmeid, laulvaid hääli: ää, agu, õõ. Eriti siis, kui temaga räägitakse ja naeratatakse.
• 6–9 kuud — lalisemine. Tekivad silbid: ma-ma, pa-pa, tä-tä. Lalin hakkab kõlama nagu eesti kõne: rõhk on esimesel silbil, nagu EM-me, IS-si.
• 8–10 kuud — mõistmine. Laps pöörab pead oma nime peale, saab aru sõnast ei-ei, mängib plaks-plaks ja lehvitab tšau-tšau. Küsimuse peale „Kus issi on?" otsib pilguga issit.
• 10–12 kuud — esimesed sõnad. Lühikesed ja lihtsad: emme, issi, anna, auh, tuut. Aastaseks saades on neid tavaliselt 5–10.

Tasub tähelepanelik olla, kui laps 4 kuu vanuselt üldse ei häälitse, 9 kuu vanuselt ei lalise ega aastaselt ei reageeri oma nimele ega näita näpuga.

1–3 aastat: sõnad ja esimesed laused

Umbes pooleteiseaastaselt algab „sõnaplahvatus": laps õpib uusi sõnu peaaegu iga päev.

Mitu sõna. Poolteiseaastaselt umbes 30–50, kaheaastaselt 200–300, kolmeaastaselt ligi tuhat. Laps saab aru palju rohkemast, kui ise ütleb.

Kuidas laused tekivad. Alguses tähendab üks sõna tervet lauset: „Kiisu!" võib tähendada „Vaata, seal on kiisu!". Umbes kaheaastaselt tulevad kahesõnalised laused: „Emme, anna", „Auto läks". Kolmeaastaselt räägib laps juba 3–4-sõnaliste lausetega: „Ma lähen emmega õue."

Esimesed käänded. Eesti laps hakkab sõnu käänama üsna vara. Esimeste seas on vormid nagu anna leiba (mida?), lähme koju, pane kotti (kuhu?) ja anna emmele (kellele?). Hiljem lisanduvad kotist (kust?) ja emmega (kellega?).

Millised vead on normaalsed. Laps võib öelda tubas (toas) või jalgaga (jalaga): ta kasutab sõna põhivormi ega tea veel, et tüvi muutub. See on õppimise loomulik osa.

Kuidas kõne kõlab. Paljud häälikud on veel asendatud: tuu (suu), lumm või jumm (rumm), kana asemel tana. Häälikud r, s ja sageli ka ö, ü ei pruugi selles eas veel tulla — see on normaalne.

Kolmeaastaseks saades on hea, kui laps: räägib lühikeste lausetega, küsib „Mis see on?" ja „Kus?" ning võõrad inimesed saavad aru vähemalt poolest tema jutust.

3–7 aastat: kõik häälikud ja jutustamine

Lasteaiaeas muutub lapse kõne täiskasvanu kõne sarnaseks: „lapsikud" häälikud kaovad, laused pikenevad ja laps õpib jutustama.

Häälikud tulevad järjekorras — lihtsamatest raskemateni:

• 3–4 aastat — l, kindlamalt ka ö, ü, õ, ä;
• 4–5 aastat — s (enne seda võib see kõlada keele hammaste vahelt või asenduda t-ga);
• 5–6 aastat — r. See on kõige raskem häälik ja tuleb viimasena.

Laensõnade häälikud f ja š (fänn, šokolaad) võivad lapsel kõlada kui v ja s ka koolieelses eas — sellest ei tasu muretseda.

Pikad sõnad ja välted. 5. eluaastaks hääldab laps tavaliselt õigesti pikki sõnu nagu jalgratas või helikopter ning eristab kindlalt välteid. 6-aastaselt oskab ta öelda, mis häälikuga sõna algab — see on oluline lugemaõppimiseks.

Sõnavara. 4-aastaselt umbes kaks tuhat sõna, 6–7-aastaselt kuni neli tuhat. Laps õpib üldnimetusi (mööbel, nõud) ja vastandeid (kõrge – madal).

Naljakad omaloodud sõnad. Laps võib ise sõnu välja mõelda, näiteks liitsõnu nagu kaevulabidas või uneloom. See on hea märk: laps on aru saanud, kuidas eesti keeles sõnu moodustatakse.

Käänded saavad selgeks. 4–5-aastaselt kasutab laps enamikku käändeid. Hiljem tulevad harvemad vormid nagu arstiks (milleks?), ilma kotita (milleta?), õhtuni (milleni?). 6–7-aastaselt on vigu juba vähe.

Jutustamine. 3–4-aastaselt vastab laps küsimustele lühidalt. 4–5-aastaselt jutustab tuttava muinasjutu täiskasvanu abiga, 5–6-aastaselt ise. 6–7-aastaselt oskab ta sidusalt rääkida, mis lasteaias juhtus, või välja mõelda oma loo.

Meelespea vanuste kaupa

Millal logopeedi juurde minna

• 2-aastane laps ei ütle ühtegi sõna või ei mõista lihtsaid palveid;
• 3-aastane ei moodusta 2–3-sõnalisi lauseid;
• 4-aastase juttu ei saa võõrad peaaegu üldse aru;
• 5-aastane asendab või moonutab häälikuid tugevalt (näiteks räägib „nina kaudu" või sisistab);
• laps kogeleb kauem kui mõni nädal;
• laps on lõpetanud sõnade ütlemise, mida ta varem ütles — siis ärge oodake.

Lasteaia logopeed või perearst aitab hinnata, kas abi on vaja. Mida varem alustada, seda parem on tavaliselt tulemus.

Kuidas last kodus aidata

• Rääkige lapsega palju. Öelge valjult, mida teete: „Paneme nüüd selga sinise jope."
• Lugege koos iga päev. Vaadake pilte ja küsige: „Kes see on? Mida ta teeb?"
• Ärge parandage, vaid korrake õigesti. Laps ütles „tubas" — vastake: „Jah, toas on soe!" Ilma „Ütle õigesti!"-ta.
• Andke aega vastata. Ärge lõpetage lauset lapse eest.
• Piirake ekraaniaega. Multikad ei asenda elavat vestlust — rääkima õpitakse ainult suheldes.
• Laulge, lugege liisusalme ja mängige näpumänge. Rütm ja riim arendavad kuulmist ja kõnet.
• Rääkige kodus keeles, mida oskate kõige paremini. Vanema rikas ja elav kõne on tähtsam kui see, mis keeles see kõlab.

Allikad ja lisalugemist

• Argus, R. Lastekeelest ja selle uurimisest. Oma Keel, 2003, nr 1 — lihtne sissejuhatus lastekeele uurimisse.
• Argus, R. Eesti keele käändesüsteemi omandamine: esimestest sõnadest miniparadigmadeni. Emakeele Seltsi aastaraamat 49.
• Argus, R. Eesti keele muutemorfoloogia omandamine. Doktoritöö, Tallinna Ülikool.
• Padrik, M. Lapse keeleline areng. Raamatus: M. Padrik, M. Hallap (toim.), Kõne- ja keelepuuded lastel ja täiskasvanutel. Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Grammatical profile of three- to four-year-old Estonian children. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 2016.

Kui lapsel tekivad raskused kõne, õppimise või käitumisega, ei tea vanemad sageli, millise spetsialisti poole pöörduda: logopeed, eripedagoog, psühholoog ja neuropsühholoog tegelevad esmapilgul sarnaste asjadega. Tegelikult on igaühel oma fookus. Logopeed töötab kõnega, eripedagoog — õpivõime ja tunnetusliku arenguga, psühholoog — emotsioonide ja käitumisega ning neuropsühholoog — aju mehhanismidega, mis on tähelepanu, mälu, kõne ja enesejuhtimise aluseks.

Ühel ja samal raskusel võib olla erinevaid põhjuseid. Näiteks kirjutab laps halvasti seetõttu, et ei erista häälikuid kuulmise järgi (logopeedi töö), seetõttu, et tal on raske tähelepanu hoida ja oma tegevust kontrollida (neuropsühholoogi töö), või seetõttu, et ta on ärev ja kardab eksida (psühholoogi töö). Seepärast töötavad spetsialistid tihti koos ning täpselt määrata, keda laps vajab, aitab diagnostika.

Tabelis on esitatud vaid viis spetsialisti, kelle poole vanemad ja pedagoogid kõige sagedamini pöörduvad. Tegelikult on tugispetsialistide ring palju laiem. Last võivad samuti aidata sotsiaalpedagoog, tegevusterapeut, füsioterapeut, muusikaterapeut, lasteneuroloog, psühhiaater, sotsiaaltöötaja ja teised. Meeskonna koosseis sõltub konkreetse lapse vajadustest ja asutuse võimalustest.

Paljud vanemad mõtlevad, kas lapse kõne areng kulgeb oodatud moel. Siin on mõned märgid, millele tasub tähelepanu pöörata — need ei tähenda automaatselt probleemi, kuid annavad hea põhjuse küsida spetsialisti arvamust.

1. Laps ei hääldab teatud häälikuid selgelt ka pärast 5. eluaastat

Hääldusvead on väikelapseeas tavalised, kuid enamik häälikuid peaks selguma koolieelseks east. Kui mõni häälik (näiteks R, S või Š) jääb pikalt moonutatuks, tasub lasta kõnet hinnata.

2. Sõnavara jääb eakaaslastest selgelt maha

Iga laps areneb oma tempos, kuid kui laps kasutab märgatavalt vähem sõnu kui samaealised lapsed või õpib uusi sõnu väga aeglaselt, võib see viidata kõnearengu hilinemisele.

3. Lapsel on raske moodustada lauseid või jutustada järjestikku

Kui laps räägib enamasti üksikute sõnadega, mitte lausetega, või tal on raske jutustada, mis juhtus, see on märk, mille peale tasub tähelepanu pöörata — eriti kooliks valmistumise eel.

4. Kõne on raskesti mõistetav ka pereliikmetele

Väikelastel on normaalne, et võõrad inimesed neid alati ei mõista. Kui aga ka vanemad ja õed-vennad peavad sageli küsima „mida sa ütlesid?", on mõistlik lasta kõnet hinnata.

5. Laps väldib rääkimist või tunneb end rääkides ebamugavalt

Kui laps väldib rääkimist, häbeneb oma kõnet või tõmbub suhtlemisest tagasi, mõjutab see lisaks kõnele ka enesekindlust ja suhtlemisoskust. Varajane tugi aitab sellel mitte kinnistuda.

Mida edasi teha?

Kui mõni neist märkidest tundub tuttav, ei tähenda see automaatselt tõsist probleemi — aga varajane hindamine annab selguse ja rahu. Logopeedi juurde võib julgelt pöörduda ka lihtsalt küsimuse korral, ilma et oleks vaja kindlat diagnoosi oodata.

Kirjalik kõne — lugemine ja kirjutamine — ehitub suulisele kõnele: laps peab kõigepealt kuulma ja eristama häälikuid, enne kui ta neid tähtedena ära tunneb ja kirja paneb. Kui see alus on nõrk, tekivad raskused lugema ja kirjutama õppimisel, mida tuntakse ka düsleksia (lugemisraskus) ja düsgraafia (kirjutamisraskus) nime all. Need ei ole seotud lapse intelligentsusega ega vanemate panusega — tegemist on spetsiifiliste arenguraskustega, mille puhul aitab varajane märkamine ja sihipärane tugi.

Enne kooli: millele tähelepanu pöörata

Lugemis- ja kirjutamisraskused on sageli märgatavad juba enne kooli algust, kõne ja mängu kaudu:

• laps hakkas rääkima teistest hiljem
• ei tunne huvi riimide, lugude ega tähtede vastu, isegi korduva kokkupuute järel
• tal on raske häälikuid eristada, riime leida või silpe plaksutada
• ei tunne tähti ega mõista, et kirjutatud sõnad vastavad räägitud sõnadele
• kritseldab, eristamata joonistamist kirjutamisest, ega proovi kirjutada suurtähti ega numbreid

Kooliajal: düsleksia ja düsgraafia märgid

Kooliastmes lisanduvad konkreetsemad märgid:

• loeb aeglaselt, katkendlikult, sageli peatudes, ega oska uusi sõnu kokku lugeda
• kirjutab tähti ja numbreid peegelpildis või ebaühtlaselt, käekiri on loetamatu
• teeb palju õigekirjavigu ega kirjuta sõnu nii, nagu need kõlavad
• segab sarnaseid tähti (b/d, p/q) või sõna lõppe ja järjekorda
• väldib lugemist ja kirjutamist või väsib nende peale kiiresti ja ebaproportsionaalselt
• loetust jutustamine ja peamõtte leidmine on raskendatud, kuigi kuuldust arusaamine on hea

Üksik märk ei tähenda veel diagnoosi — lapsed arenevad erineva tempoga. Kui aga mitu märki esinevad koos ja püsivad aja jooksul, tasub lasta kõnet ja lugemis-kirjutamisoskust hinnata.

Sarnased märgid — hooletusvead, raskused töö lõpuni viimisega, ebaühtlane käekiri — võivad mõnikord olla seotud ka tähelepanu ja hüperaktiivsuse häirega (ATH), mitte ainult kirjaliku kõne arenguga. Täpne põhjus selgub alles spetsialisti hindamise käigus.

Kes aitab?

Kui raskused on seotud häälikute eristamise ja kõne alusega (laps ei kuule sõnades häälikuid, kirjutab nii, nagu valesti hääldab), on esimene samm logopeed. Kui raskused puudutavad laiemalt õppimist, tähelepanu, mälu või tajuoskusi, aitab eripedagoog koostada individuaalse õppekava. Kui taustal tunduvad olevat pigem tähelepanu, mälu või enesejuhtimise raskused, võib kasuks tulla ka neuropsühholoogiline hindamine. Kui kahtlustate pigem ATH-d, aitab edasist suunda leida ka psühholoog. Sageli töötavad spetsialistid koos, et toetada last tervikuna.

Mida saab kodus teha

Lugege koos lapsega iga päev, ka siis, kui laps veel ise hästi ei loe — jagatud lugemine toetab sõnavara ja huvi kirjasõna vastu. Vältige lapse võrdlemist teiste lastega ja kiitke pingutust, mitte ainult tulemust. Varajane pöördumine spetsialisti poole ei ole häbiasi, vaid viis anda lapsele õigel ajal vajalik tugi.

Allikad: American Speech-Language-Hearing Association (ASHA) — Signs and Symptoms of Written Language Disorders, NHS — Dyslexia: Symptoms.

Mõiste „neuropsühholoog" tekitab vanemates tihti küsimusi — kas see on arst, psühholoog või mõlemat? Selgitame lihtsalt, mida see spetsialist teeb ja millal tema poole pöörduda.

Mida teeb neuropsühholoog?

Neuropsühholoog uurib, kuidas aju tagab tähelepanu, mälu, liikumise koordinatsiooni ja enesekontrolli — ning kuidas need omavahel lapse igapäevaelus seotud on. Erinevalt arstist ei panda neuropsühholoogi juures meditsiinilisi diagnoose ega määrata ravimeid — hindamine toimub spetsiaalsete ülesannete (nt Lurija meetodi) abil, mis näitavad, millised oskused on tugevad ja millised vajavad toetamist.

Millal tema poole pöörduda?

Neuropsühholoogi abi võib kasuks tulla, kui laps ei suuda keskenduda, ei püsi paigal, väsib kiiresti, jätab halvasti meelde, ei vii tegevusi lõpuni, kirjutab tähti peegelpildis, on liigutustes kohmakas või ajab segi parema ja vasaku. Need märgid ei tähenda automaatselt diagnoosi — aga annavad hea põhjuse laps hinnata lasta.

Kuidas hindamine aitab edasi?

Hindamise põhjal koostatakse tegevuskava, kuhu võivad kuuluda harjutused liikumiseks ja koordinatsiooniks, hingamiseks, rütmiks, pliiatsiga tehtavad ülesanded ning enesejuhtimist arendavad mängud. Tänu sellele suudab laps tavaliselt kergemini keskenduda, kontrollib ennast paremini ja jaksab kauem väsimata tegutseda.

Koostöö teiste spetsialistidega

Neuropsühholoog töötab tihti koos neuroloogi, psühholoogi, logopeedi ja eripedagoogiga — igaüks vaatab lapse arengut oma vaatenurgast, ja koos annab see tervikliku pildi, kuidas last kõige paremini toetada.